Saskia Undusk
Ärileht 30.04.2008

Kas saata töötajad keeltekooli või tellida eriprogramm, sõltub firma vajadustest.

Vahelduseks võib ette võtta keelekümbluskursuse loomulikus keelekeskkonnas. Nii saab ühendada meeldiva kasulikuga, kusjuures võõras keelekeskkonnas viibimine tagab paremad tulemused. Nädala-paarine intensiivne keeleõppereis sobib suurepäraselt traditsioonilise kursuse lõpetuseks: nii saab õpitut kinnistada, praktiseerida ja seejuures ka silmaringi avardada.

Tööandjal tuleb otsustada, keda ja kui suures mahus ta tahab koolitada, et seada kavandatavale õppele eesmärgid. Edu kindlustamiseks on oluline valida professionaalne keelekoolitaja, kes oskaks oma kogemustele tuginedes anda nõu sobiva lahenduse leidmiseks.

Õnnestunud firmasisese keelekoolituse tagab hea korraldus, seega peaksid ettevõtte personali- või arendusosakond ja koolitaja enne õpet omavahel tihedat koostööd tegema. Eeltöö käigus kontrollitakse koolitatavate keeletaset, selgitatakse välja nende õppesoovid ja -vajadused, valitakse õppevorm, moodustatakse õppegrupid, koostatakse koolituskavad ja lõpuks tuleb leida sobivad ruumid ning vajalik tehnika.

Teiste koolitusliikidega võrreldes kulub keeleõppele rohkem aega. Keeleõppe võimalused erinevad meetodite, mahu, kestuse ja koolitusvormi poolest. Kõige paremini toimib pikemaajaline keeleõpe, seega kombineeritakse võõrkeele omandamiseks eri viise ja meetodeid, et protsess ei muutuks igavaks ja üksluiseks.

Traditsioonilised õppemeetodid mõjuvad küll hästi grammatikatundmisele ja sõnavarale, kuid ei arenda eriti õppijate eneseväljendusoskust. Sageli on aga inimeste põhiprobleemiks just kartus võõrkeeles suhelda, seega on oluline panna rõhku väljendusoskuse ja enesekindluse arendamisele. Enamik keeltekoole kasutabki pigem kommunikatiivset õpetamismeetodit, mis hõlmab nii rääkimist, kuulamist, lugemist kui ka kirjutamist.

Individuaalõpet kasutavad rohkem firmajuhid, kes tahavad õppida üksi, ainult koos õpetajaga. Nad on sageli väga hõivatud ja selle tõttu pole neil võimalik regulaarselt keeletunnis käia. Individuaalõpe ei sobi algajatele, sest koolitaja pole keeleõppeks võrdne partner. Kasulikum on alustada väikeses grupis.

Individuaalõpe on otstarbekam edasijõudnule, kes oskab võõrkeeles rääkida, kuid teeb grammatikavigu. Sel juhul aitab õpetaja tal enda vigadest õppida.

Individuaaltunde võib pidada ka Skype’i vahendusel. Eriti hea on Skype’i mobiilsus: ükskõik kus maailma nurgas õppija või koolitaja ka ei viibiks, alati on võimalik end sisse logida ja keeletunnis osaleda, ilma et oleks vaja õpetajaga kohtumiseks klassiruumi minna. Silmside puudumine koolitajaga sunnib veelgi enam pingutama, tagades tänu sellele ka kiiremad edusammud ja avarama sõnavara.

Minigrupis saab kombineerida individuaalset lähenemist rühmatöö eelistega (arutelud, dialoogid, rollimängud). Oluline on hoida õpperühmad piisavalt väiksed. Vastasel juhul pole õpetajal aega kõigile võrdselt tähelepanu pöörata.

Kui inimesel on peatselt ees mõni tähtis võõrkeelne ettekanne, võib enesekindluse tõstmiseks abi saada keelekonsultatsioonist. Koos vaadatakse keelespetsialistiga üle kogu ettevalmistatud materjal ning parandatakse võimalikud sisu- ja grammatikavead. Ettekandele viimase lihvi andmiseks korrigeeritakse hääldust, mida võib teha ka Skype’i kaudu.


KEELEÕPE

Õppijate arvu järgi:

•• individuaalõpe – üks-kaks õppijat,

•• minigrupp – kolm-neli õppijat

•• grupp – viis ja enam õppijat

Kestus ja tõhusus

•• Erinevate keeleõppemeetodite efektiivsus sõltub eelkõige õppija eesmärkidest ja motivatsioonist, aga ka kursuse pikkusest.

•• Keeleõpe on pikaajaline protsess: ühe keeletaseme omandamiseks kulub traditsioonilistel suhtluskeelekursustel keskmiselt 80–100 akadeemilist tundi.